September. (Do you remember?)

Kahekümne kolmas esimene koolipäev.
Kuues kool.
Üheteistkümnes sügis, mis kaduvusetunnetusega mu lemmik-aastaajaks tükib.
Neist kolmas Tartust eemal.

Kuskil on astrid, gladioolid, kastanite siledus ja esmakursuslaste elevil pilk, milles aimdub uhkusega segatud ärevust. Siin aga on evakueerumisinstruktsioonid, akadeemiline kirjutamine, arrogantsete pilkude taha varjatud ebakindlus ja ameerikalik pseudooptimism. Vaimustust napib, isegi kui pingutan.

Samas, siin on sellist, mis mind vaikselt naeratama paneb. Palju. Kõikjal. Ja siin on võimalus uueks eluks. Taas kord. Ma mängin selle võimalusega, kuigi ei tea veel, kas ma tahan tingimata võitjaks tulla.

Tahaksin teha nimekirja asjadest, mis mul on ja neist, mida mul pole ja nendega siis omavahel matemaatilisi tehteid teha, aga see kõik oleks liiga "Naiiv.Super". Mis polekski tingimata paha.

Ja tegelikult plaanisin ma kirjutada hoopis kursuse nummist ja kahest ülivahvast leedukast ja rumeenia kogukonnast ja hiina sööklast ja skunkfunkist ja korteriotsingutest ja kohalikust don Juanist ja sellest, mis juhtub, kui viis päeva järjest stilettosid kanda, aga äkitsi piisab täielikult sellest laulust. Mälestus helgest eilsest, täis hingesära.