Kolmas päev.

"Kiisu saabub," teavitas mu akadeemiline märkmik mind roosas kirjas.
See oli natuke naljakas kohtumine- kauaoodatud, võib-olla liiga kaua ja liiga lühikesse aega tuli liiga palju pressida. Siinse elu põhiline märksõna ongi "liiga".

Igas päevas on oma pisikesed edusammud. Täna suutsin ma esmakordselt Deak Teril õige väljapääsu valida. Ning leida üles kooli puhveti. Viimane, muidugi, oli puhas juhus.

Ja ma hakkan sellele blaseerunud metrooilmele pihta saama. Harjutasin seda usinalt, samal ajal enda peegelpildil vastasaknal silma peal hoides ja mõnedkümned sekundid suutsin ma naerma puhkemata vastu pidada. Ma arvan, et viletsa kriminulli hankimisest oleks abi.

Pärnad kolletavad ja melanhoolia on haaranud mind täielikult endasse. Ma ei teagi, kas sellele alluda (ehk andudagi?) või peaks endale esmakordselt elus hobi leidma. Rubiku kuubik äkki? Oktoobri alguses, muide, toimuvad siin maailma meistrivõistlused selle lahendamises.

Doonau ajab üle ja vanad trammid enam ei sõida.
Miskipäras tuli "Arbuusisuhkrus" mu päevastesse unedesse. Ma tahaksin selle taaskordselt üle lugeda. Esimesest korrast on täpselt 10 aastat möödas, aga mul on tunne, et suudaksin endiselt Margaretiga samastuda. On maailmu, kus ma tahaksin öösiti akveduktidel kõndida. See siin on vist üks neist.

September. (Do you remember?)

Kahekümne kolmas esimene koolipäev.
Kuues kool.
Üheteistkümnes sügis, mis kaduvusetunnetusega mu lemmik-aastaajaks tükib.
Neist kolmas Tartust eemal.

Kuskil on astrid, gladioolid, kastanite siledus ja esmakursuslaste elevil pilk, milles aimdub uhkusega segatud ärevust. Siin aga on evakueerumisinstruktsioonid, akadeemiline kirjutamine, arrogantsete pilkude taha varjatud ebakindlus ja ameerikalik pseudooptimism. Vaimustust napib, isegi kui pingutan.

Samas, siin on sellist, mis mind vaikselt naeratama paneb. Palju. Kõikjal. Ja siin on võimalus uueks eluks. Taas kord. Ma mängin selle võimalusega, kuigi ei tea veel, kas ma tahan tingimata võitjaks tulla.

Tahaksin teha nimekirja asjadest, mis mul on ja neist, mida mul pole ja nendega siis omavahel matemaatilisi tehteid teha, aga see kõik oleks liiga "Naiiv.Super". Mis polekski tingimata paha.

Ja tegelikult plaanisin ma kirjutada hoopis kursuse nummist ja kahest ülivahvast leedukast ja rumeenia kogukonnast ja hiina sööklast ja skunkfunkist ja korteriotsingutest ja kohalikust don Juanist ja sellest, mis juhtub, kui viis päeva järjest stilettosid kanda, aga äkitsi piisab täielikult sellest laulust. Mälestus helgest eilsest, täis hingesära.

päriselt

mind ei ole olemas.
mitte siin.
mitte sellisena.

kui tahad mind
ja mu mõtteid
ja tundeid,
siis kuskil,
ühes teises tegelikkuses
olen ma leitav.

naeratus.