Kolmas päev.

"Kiisu saabub," teavitas mu akadeemiline märkmik mind roosas kirjas.
See oli natuke naljakas kohtumine- kauaoodatud, võib-olla liiga kaua ja liiga lühikesse aega tuli liiga palju pressida. Siinse elu põhiline märksõna ongi "liiga".

Igas päevas on oma pisikesed edusammud. Täna suutsin ma esmakordselt Deak Teril õige väljapääsu valida. Ning leida üles kooli puhveti. Viimane, muidugi, oli puhas juhus.

Ja ma hakkan sellele blaseerunud metrooilmele pihta saama. Harjutasin seda usinalt, samal ajal enda peegelpildil vastasaknal silma peal hoides ja mõnedkümned sekundid suutsin ma naerma puhkemata vastu pidada. Ma arvan, et viletsa kriminulli hankimisest oleks abi.

Pärnad kolletavad ja melanhoolia on haaranud mind täielikult endasse. Ma ei teagi, kas sellele alluda (ehk andudagi?) või peaks endale esmakordselt elus hobi leidma. Rubiku kuubik äkki? Oktoobri alguses, muide, toimuvad siin maailma meistrivõistlused selle lahendamises.

Doonau ajab üle ja vanad trammid enam ei sõida.
Miskipäras tuli "Arbuusisuhkrus" mu päevastesse unedesse. Ma tahaksin selle taaskordselt üle lugeda. Esimesest korrast on täpselt 10 aastat möödas, aga mul on tunne, et suudaksin endiselt Margaretiga samastuda. On maailmu, kus ma tahaksin öösiti akveduktidel kõndida. See siin on vist üks neist.